Supermajutaja tähelepanu keskpunktis: kodu täitmine eluga pärast kaotust
Supermajutaja Marianne leidis end äkitselt üksi oma kadunud abikaasa renoveeritud kodumajas. Et uuesti jalule saada, asutas ta oma ettevõtte ja avas oma California kodu uksed külalistele kogu maailmast. Ta räägib oma sõnadega, kuidas majutamine andis tema elule uue tähenduse ja mida tähendab olla naissoost ettevõtja.
Elu elamises, külaliste vastuvõtmises oli midagi kasulikku.
Kui ma Mike'i kaotasin, tundsin vaid suurt kaotust, laastavat tühjust. 2017. aasta mais käis ta operatsioonil, mis pidanuks olema tavapärane lõikus, kuid tekkisid komplikatsioonid ja ta ei elanud seda üle. Vaid neli päeva varem olime tähistanud oma 26. koos veedetud aastapäeva.
Mu tütar kolis koju, et mulle toeks olla. Peaaegu aasta hiljem kolis ta ära ja äkki avastasin, et olen majas üksinda.
Ma ei mäleta konkreetset juhtumit ega põhjust, miks ma majutama hakkasin. See lihtsalt tuli mulle mõttesse. Ja siis läksin 2017. aasta septembris Oregoni sõpru vaatama ja peatusin seal Airbnb-s. Majutaja oli sümpaatne meesterahvas ja ma selgitasin talle, mis oli toimunud. Hakkasin aimama, et majutamine võib minu jaoks tõepoolest võimalus olla.
Kui mu abikaasa suri, lõppesid tema pensionimaksed ja minu sissetulek sai ränga hoobi. Ma olen vabakutseline õpetaja, kirjanik ja maastikuarhitekt. Kuid ma lihtsalt ei suutnud keskenduda.
Minu kujutluses oli Airbnb koht, kust vähese vaevaga raha saada. Aga see on kahtlemata töö. Ja üksiku naisena tundsin ma mõistagi muret turvalisuse pärast. Ostsin nii külaliste kui ka enda tubade jaoks lukud, kuid ma olen oma ukse vist ainult korra lukku pannud – siis, kui üks mees saabus väga hilja õhtul. Minu sõber, kes on ka majutaja, soovitas mul kirjutada oma majutuskoha kirjeldus nii, et meelitada siia just selliseid inimesi, keda ma ise kutsuksin, ja siiani on see hästi toiminud. Võib-olla on see minust naiivne, aga usun, et enamjaolt on inimesed head.
Tänu majutamisele ei olnud ma enam nii eraklik. Sellest sai põhjus maja korras hoida ja vapper nägu ette teha. Ennast tuleb ise käsile võtta. Need kõik olid head asjad.
Mike meenub mulle iga kord, kui uus inimene sisse tuleb. See on nukker, kuid jõustav tunne.
Talle meeldis selle maja kallal töötada. Ta oli puusepp. Kui me 1995. aastal maja ostsime, oli see lagunenud ja vajas renoveerimist, ning ta muutis selle imeliseks koduks. Mõnes mõttes tajun ma tema vaimu ja energiat, kui inimesed majja astuvad, puutööd märkavad ja ütlevad: „Ohhoo!“
Ma olen nii uhke. Tunnen seda meie mõlema nimel. Nii hea, et saan seda jagada.
Alguses rääkisin külalistele, et kaotasin just oma abikaasa. Mõne aja pärast ei olnud see enam esimene asi, mida enda kohta jagasin.
Mul on külalistega tõeliselt vedanud. Kuna ma elan Santa Monicas, tahtsid nad külastada randa, kaid ja Venice'i kvartalit, nii et ma ei näinud neid just sageli. Samas vajasin veel palju ruumi ja vaikust, nii et see sobis mulle täiuslikult.
Vahetevahel jõime kohvi ja ajasime juttu või istusime klaasi veiniga verandakiigel kerge ookeanituule käes. Mõned külalised olid lihtsalt suurepärased vestluskaaslased. See tuletas mulle meelde, et elu läheb edasi, nii kulunult kui see ka ei kõlaks.
Üks külaline oli noor naine. Ma ei öelnud talle, et Mike on surnud, aga võib-olla märkas naine majas tema pilte. Ta ütles mulle, et kaotas paar kuud tagasi õnnetuses oma poiss-sõbra. Nii olingi uskumatus olukorras, kus sain lisaks maja pakkumisele anda talle ka turvalise tunde rääkida kaotusest kellegagi, kes seda mõistab. Ja minu jaoks oli ta keegi, kellega sain Mike'ist rääkida. Meil oli ühine teema, uskumatu teineteisemõistmine. Me oleme paar korda sõnumeid vahetanud. Võib-olla tuleb ta jälle, võib-olla mitte, aga me puudutasime põgusalt teineteise elusid.
Majutajatena jagame majutuskohta, kuid mõnikord ka palju rohkemat.
Oma kodu jagades sain midagi pakkuda isegi siis, kui tundsin end nii tühjana.
Nüüd on mul oma äri. Ja iseenda ülemus olemine ja oma elu kulgemise üle täieliku kontrolli omamine on ülitugevad argumendid. Naine, kellel on oma äri, kogeb tõelist võimutunnet.
See võib küll natuke uhhuu moodi kõlada, kuid võõraste vastu võtmises on midagi püha. Majutajatena oleme väsinud reisijate teejuhid. Ja kui meil on kurb, valus ja üksildane, toob see suhtlemine ja side paranemisele sammu jagu lähemale.
Fotod Marianne erakogust